Zorru reisiklubi Gruusias!

Varajane äratus, asjade kokkuviskamine. Eile kokkulepitud buss ootas meid ees- vana hea Mitsukas, tukkuva bussijuhiga :D Ingale ütlesime ka tänusõnad ja jätsime hüvasti. Lasime ennast ära viia kohalikku rongijaama, kustkohast pidi meid susla edasi viima.

Rongisõit tõotas tulla põnev, sest pidime sõitma endise liiduvabariigi kõige vanemat rongimarsruuti mööda. Ees ootaski meid paras muuseum- kitsarööpmeline elektrirong, vedur ja kaks vagunit! Bakuriani- Borjomi. 27 km ja 2.5h sõitu mägede vahel. Rongipersonal oli müstiline, rongijuht, piletimüüja ja 12 labidaga meest :D. Labidameeste funktsioon jäigi selgusetuks, igas peatuses tegid hüppasid nad maha ja tegid ühe pläru. Labidas vist on omamoodi staatuse sümbol. Sõit oli ise armas, väga maalilised vaated avanesid rongiaknast. Mäed ja orud ja tihedad kuusemetsad vaheldumisi eheda külaeluga koos lagunenud majade ja aiakestega

Borjomi

Pisut enne lõunat jõudsime legendaarsesse Borjomisse. Kolisime oma killavooriga rongipealt maha ja hakkasime uurima, kuidas edasi saada. Üks sonimütsiga taat astus ligi ja küsis, kas tahame Tbilissise. Vastasime hoopis ise küsimusega, kas onkel tahab meid Gorisse viia. Kiire mediteerimine sonimütsi all ja saime oma jah-i Kauplesime veel ka sõidu Katariina parki, kohta kuhu kallihinnaline Borjomi mineraalvesi maa peale jookseb. Linn ise väga trööstitu, sulav talveilm teinud oma viimistluse. Jõudsime parki, autojuht jäi ootama. Ostsime 5 liitrise kanku politseinike!!! käest ja jalutasime parki. Vesi ise tuli sellisest marmorist ehitatud- ehitisest. Katus peal ja kraan küljepeal. Vesi ise üllatus- soe :|. Kohe no täitsa soe ja naljaka lõhnaga. Maitse ise, aga täitsa õige Lasime kanku täis, tegime hunniku pilte ja automehega edasi. Gorisse juba pikem sõit.

Gori

Gorisse jõudsime peale lõunat. Goris ootasid meid ees sõjajäljed ja Stalini muuseum. Meie autojuht oli päris osav, kohalik liiklus ei kannata absoluutselt kriitikat. Schumacheri manöövritega päästis meid hullude möödasõitjate käest. Suitsu kimus ka kõvasti. Aken avati aint koni minema saatmiseks. Linn ise mõnevõrra pettumus. Purukslastud majasid ja muidu koledusi polnudki- tavaline lasnamäe :D. Märk, et inimestel on kodudega tuuga oli see, et linnaservas oli tuhandeid 20 ruutmeetriseid majakesi. Väiksed putkad, kõik ühesugused, üksteise kõrval. Jõudsime centralisse muuseumi juurde, aga ei midagi. Täiesti tavaline suur majamürakas. Ees härra enda kujukene. Sees polnud ka midagi paremat, kallist ekskursiat me igatahes ei võtnud. Kõhud hakkasid tühjaks minema. Leppisime autotüübiga kokku, et ole meheks, vii meid sööma ja lõpuks Mtshketasse . Diil. 100 lari, ehk 660 eegi eest oli meil olemas mitmesaja km-ne sõit Gruusias :D

Mtshketa

Mtshketas pidime vaatama minema ühte vana kloostrit ja ühte kirikut, vastavalt 6. ja 11. sajandist pärit. Enne seda aga tellisime autojuhilt, et tahame veel kohalikku lobi. Seletas, et tal just Mtshketa külje all üks superkoht Viiski meid. Pandi meid taburettidele istuma ja jäädi ootama tellimust. Vist tegu puhta Gruusia eriga, sest ei osanud need plikad ei slaavi, ega indo-euroopa inglise keelt. Tegime näljased näod pähe, sellest vist nad said aru. SEST siis hakkas tulema: minuti pärast erinevad salatid, peale seda hatsapurid, siis inkaalid, siis mingit muud jura veel, lõpuks shaslõkki. Igatahes, laud kaeti max. 3 minutiga nii, et taldrikud ei mahtunud üksteise kõrvale. Hakkasime pistma. Peale tunnist söömafestivali tellisime arve. Gruusiat peab armastama, sest arve tuli eesti rahas umb. 70 eeki näkku, pluss pisku õllede eest :D Väga lahe värk.

Mäeotsas oleva kloostri vaatamisest loobusime, oleks jäänud väga hiljapeale. Kuid ühte kirikut Mtshketa külje all otsustasime küll vaatama minna. Mtshketa ise on Gruusia kõige vanem linn, endine pealinn. Väga püha koht kõigile gruuslastele. Kiriku juurde jõudsime- esimene emotsioon- Misasja? ESTONIAN MILF SPECIAL vol 2.0 :D Samad tädid kädistasid seal, põsed kohalikust veinist õhetamas, tumedad härrad eskortimas :D Kirik ise suur ja võimas Svetitskhoveli katedraal 11. sajandist. Väga kuulsad tegelased Gruusia ajaloost sinna maetud. Väljas ostsime veel kohalikud Gruusia mütsikesed, et paremini sisse sulanduda

Kõne Gudauri Nanale, et saatku auto teele. Lasime oma autojuhil viia end Mtshketa vaksalisse, et sinna autol hea tulla. Seal kõrval oli üks peenem restoran, meie kui turistid asutsime oma tavaariga ikka sisse. Koht oli ikka päris peen, suured klaasist aknad ja võimsad kaminad. Tellisime kohustuslikud õlled ja veinid ja veetsime niisama aega. Krt, mingi jama. Ükshetk hakkas igast uksest nahktagides tumedaid onusid sisse vajuma- klotserid sõrmes ja tollised kuldketid kaelas. Vist mingi kohalik maffia kokkutulek, igatahes ristiisa istus laua otsa ja viinapitsid hakkasid kõlisema. Meil saigi aeg õnneks seal täis ja transfer Gudaurist oli ka kohale jõudnud

Gudauri

Noor kutt jällegi Ford Transitiga. Leppisime kokku, et esimese asjana tahame ühte korralikku poodi, et oma varusid täiendada. Ilm oli igatahes väga halb. Kurat, sõidab ja sõidab, meil kurgud kuivavad ja poodi ei kuskil. Tõnn igatahes tegi maailma kõige kurjemat häält selle jura peale. Tõmbas vist kutil tilga püksi, sest viie minuti pärast me olimegi ühes väikses teeäärses poekeses :D Mõnus, kaup olemas ja sõit jätkus juba lõbusamas noodis. Naised kilkasid igatahes, sest nad vist avastasid oma elu kõige maitsvama veini sealt. Fantastika nagu nad ise ütlesid :D Kutt sõitis korralikult, ilm läks järjest halvemaks. Jõudsime ikka täiesti mägedesse, öö juba. Kusagil juba päris ligidale Gudaurile sai bussil jaks otsa ja jäigi seisma. No mis nüüd, jäämegi siia kuristiku servale, aga ei. Tegemist kogenud mägedesohvriga, viskas ketid bussile alla. Hetk enne seda hakkas veel buss allapoole libisema. Zorru kes oli turvavööga sees istumas sai vist elu korralikuma adrenaliinipaugu :D Pisut sõitu veel ja olimegi Gudauris- HURRAAA!

Hotell ise tee ääres, selline armsake. Läksime sisse, saime esialgu kamba peale ühe väikse toa, kuhu viskasime asjad. See oli tõesti väike :D Tõnnil ja Kailil diivanilmagamise keiss igatahes. Koridoris õlle lastes ja päevast muljetades häirisime vist ühte tonti. Igatahes trepi peal oli mingi kõva häälega ukrainlane, kes röökis et viie minuti pärast hakkab täristama, igast toast kargas siis mingi onkel välja, samasuguse hädakisaga. Selliste tolade peale sai ainult naerda.

All restoranis saime veel süüa ja organiseerisimegi endale ühe sauna veel. Elu nagu filmis, saime lõpuks ka teise toa kätte, see oli juba viksim Võisime päeva lukku lüüa!

Ärkasime hommikul. Mäele plaanisime minna sinnasamma Didvelisse. Ilm oli ilus ootasime hotelli trepil Surat- jäi tund aega hiljaks. Aga pläskust sai rüüpatud ootevedelikku, päevitasime ja Reeno suutis kusagil hobusesita sisse astuda, muidugi ta ei märganud seda ja tatsas pasase kannaga igalpool ringi- meie kahjuks :D Sura varsti jõudis ja juba hüplesimega taas seal bussis, teeolud on nigelad.

Mäkke jõudes halb üllatus. Dopllemayereid pakiti garaazi. Tormitas korralikult, tuiskas ja tuul oli tugev. Vaatasime heldimusega hästi hooldatud, kerge pehme lumega kaetud rada, see nägi täielik maasikas välja. Tegime plaan B! Suraga leppisime kokku, et ta viib meid teisele mäele. Kokhota nõlv. Tundus paljulubav, aga kohale jõudes- tabletti keiss. Krt, mägi nii kõrge ja üles viivad tabletid. Ühe sõidu ikka tegime kõik ära, aga pettumus ülevalgi. Nii järsud nõlvad ja jäine ka. Kohalikud hullud, igaüks pani hukkunud alpinisti hotelli, nende suusad puudutasid lund vist ainult pool nõlva. Noored Nykased. Õnneks leidsime all päris vinge paari, seal tegime õlled ja juustud. Maailma parimat hatsapurit serveerisid nad ka. Kell 3 tuli Sura meile järgi- koos räbalatega :D

Hotellis leppisime kokku, et ei mingit munemist. Läksime sinnasamma kõrtsu tagasi. Tädidel lõid silmad särama jälle. Kohalik rahvamuss tõmmati käima ja õlu&vein lippas. Diil, et sakusmenti ei laksa, sest varsti oleks hotellis enivei jõhker sööma olnud. Paar tundi olime seal, plikad lõid tantsu ja oli tore. Kell 7 läksime hotelli sauna. Õhtusöök otsa ja tiksens kaminasaalis. Õluti lippas, hea huumor oli majas ja sättisime kõik inimlikumal ajal magama.

Arveldasime ka Ingaga, ei olnud lihtne, kalkulaatoril ja paberil pole ta kõige tugevam :D Andsime talle ka üle pudeli Vana-Tallinnat, tänu meie suurepärase võõrustamise eest. Seda pudelit nähes tekkis tal igatahes vana hea äratundmisrõõm :D

Homme ootab meid seiklusepäev. Sest hommikul juba jätame Bakuriani ja läheme Gruusiat avastama!

Lennuk puudutas vennasrahva musta asfalti poole viie paiku kohaliku aja järgi. Passikontroll- naljakas vuntsidega tädi, kes jagas mingi haiguse infobukletti- h1n1 või mingi muu jura. Taipasime- OLEME GRUUSIAS! :D Kompsud lindilt pihku ja Exiti poole, ATM-ist veel kohalikku münti. Teadsite, et sente kutsutakse seal Tetriteks?

Keda, aga polnud oli transfer Bakuriani. Õnneks olin ennetavalt selle murjami telefoninumbri välja uurinud. Kõne peale ja 10 mintsa jooksul lubas vana kohal olla. Lootsime muidugi eideamida- tuli aga jõhker vanakooli Mitsubishi.. L300 vms. Nagu kuradi multifilm :D Lauakotid ei mahtund muidugi salongi, jõhkra nööriga hiivasime katusele, narrisime Reenot ja Puna, et millises kurvis need küll nahui lendavad.

Sellega seiklused Rezoga, meie autojuht, alles algas. Muhe vana, viiekümnendates vaikne taat. Kimas uljalt läbi öise Tbilisi, vaatasime et jõuame ilusti plaanipäraselt kohale. Linnast välja jõudes aga hakkasime mõtlema, et kaua see Rezo üldse sõitnud nüüd on, ilmselt tuli ta öösel Bakurianist ikka Tbilisi ju ka- ca. 200 km sõitu. Krt, kõige värskem poiss vist pole. No ütleme niiet oli tõesti õudne, pronokkiv kärss roolis, tukkuv RT kõrvalistmel. Taga suurte silmadega Kris, kes ei saanudki sõba silmale. Korra kraapis oma püssiga ikka teepeenart ka- jõõhker. Jutustasime ja püüdsime elu mitsus hoida. Kui mägedesse jõudsime, siis ilmselt sai poiss oma kodukanti radadele. Ärkas rohkem üles, keeras rooli ka uljamalt, aga kuristiku serva enam ei riivanud.

Kella kaheksa paiku jõudsime Bakuriani...
Ai see on sektor, võimsad mäed ja loodusvaated kontrastiks ehe nõuka-küla koos ringikappavate hobustega, külakoerte ja dressides jalutavate onklitega. Hotell ei paistnud väljast paljulubav, aga esimene mulje oli petlik. Sisse astudes näidati meile kätte viisakad toad ja kaeti hommikusöögilaud. Gruusia köök- uskumatult hea! Sulguni juust, soe hatsapuri, kõrvale Borjomi allikavesi. Söögiteemal oli see veel alles algus.

Ligi 24 tundi reisimist oli meilegi jätnud oma märgi, täis kõht tõi kaheks tunniks hea une Lõunaks leppisime kokku äratuse ja mäelemineku Kohalik võõrustaja Inga ütles meile, et mäele viib üks marsa, helistas selle juhile ja ütles, et varsti mees jõuab. Tiksusime väljas, päike paistis, õlu lippas. Järsku jääb hotelli ette seisma üks vana Paz buss. Dzigitt hüppas välja- Sura nimeks :P Kiire pajehhali mokaotsast ja istusimegi ajas 30 aastat tagasi :D Suusakeskuseni oli 3 km.

Didveli- selle suusakeskuse nimi. Väga vinge pleiss, üles viisid uued gondlid, kuhu mahtusime ilusti kambaga ära. Suusalaenutus 20 lari, mäepilet 25 lari- Eesti rahas u. 130 ja 170 eeki. Säästumarket ma ütlen. Erinevaid laskumisi oli 3- kõik sellise keskmise tasemega, lund oli korralikult ja rajad hästi hooldatud. Imes muidu, et "pargipingid" viisid veelgi kõrgemale, aga isegi kolmanda kauplemise peale ei lastud meid sinna. Igakord ütles üks taat erinevad põhjused, küll koondise trenn või rajad veel hooldamisel, pähh. Eniveis, afterskiga oli ka alguses mingi jama- ei ühtegi korralikku tiksumise pleissi. Üleval oli vinge klaasist maja, tädid jooksid edasi-tagasi sees, aga uksed kinni. Tõnn puhkas seal jalga ja mingihetk üks vuntsidega tädi viipab talle seestpoolt, korraliku härrasmehena läks Tõnu muidugi asja uurima, kas neiu äkki hädas. AGA EI, see pleiss avati äsja, esimest korda... vahi värki noh :D saime ka kiirelt haisu ninna ja olime ise ka varsti paigas, Tõnn tegi lausa pleisi esimese õllearve. Söök- uuuuskumatu: selline "buffet" moodi värgens- näitasid näpuga ja plikad tõstsid taldrikule kõike mis tahtsid. Hatsapurit, kõige maitsvamaid lihapirukaid ever, salatid ja muu sarnane värk. Lobi nad teha oskavad!
AHJAA: Estonian MlILF special!!! Kuulsin laskumise peal juba tuttava kõlaga kädistamist, all gondlijärtsus oligi selgepilt, eestlased. Kolm keskeas tädikest, daami lausa :D Ülevas meeleolus, kergelt vindised, tursked prouad. Sattusime jutu peale, ütlesid et nad kolmandat päeva juba aktsioonis. Oli näha, kohalikud vanemas eas suusainstruktorid olid tagajalgadel, joosti ja tehti neile kõik ette-taha ära. Isegi pargipingiga mäetippu said nad mingi valemi läbi. Uskumatud tegelased :D

Tegime kõhud punnis viimase laskumise, andsime suusad laentsi tagasi ja Sura juba ootas oma raketiga. Poole viie paiku jõudsime hotelli tagasi. Pisut aega saunani, läksime külavahele tutvuma kohaliku elu ja kohalike endaga.

Jalutasime mööda peapromenaadi, kohalik külaelu on ikka sürr. Liha müüakse lahtiselt pargipingilt, hobused liiklevad üheskoos suurte länkaritega. Maailma parim bensujaam, kus müüakse oktaanarvuga 63 bensu, asi ise oli nagu kiosk, vana oli putkas. leidsime ka korraliku panga, kus saime taalasid laride vastu vahetada. Reis ajas tagasi. Igatahes nägime siis naljakat asja, selline ilma katuseta buss, millele kutsus rahvast Otto-Triinu kostüümiga elukas :D Lapsed jooksid ringi, õllereklaam bussi küljel :D. Kauplesime 1 lari eest endalegi sõidu. Lasime külavahel nagu peened härrad. Nägime teepeal ühte kõrtsumoodi asja. Kiire stopp, patsu ottotriinule ja kõrtsu poole.

Kõrts ise täitsa kena, restorani moodigi. Leti äär oli tumedaverelisi plikasid täis. Tellisime õlled ja pokaalid punast veini. Krt, veini njetu, plikad vabanadasid, aga ütlesid et koooohe saab :P Noh tiksusimegi siis, jõime õltsi ja lasime head sulguni juustu. Kõhud saime igatahes kõveraks siis kui üks resto omanikke vist, noorem sonimütsiga mees. Tuli joostes uksest sisse, käes kolmeliitrine kanku tumeda vedelikuga, kergitas kankut veel naeratusega. SELGE :D vein jõudis!. Valasime pokaalid täis, väga hea kraam kusjuures. Tiks jätkus täiega, tibid lasid taga isegi vist mingit peeti, kohalik rahvamuss keerati põhja ja pakuti meile selline show. Tants käis korralikult, köögiaknast oli näha et isegi sealne kollase nokatsiga tibi tegi korralikke poognaid. Krt, sellist pleissi ei osanud ette kujutadagi- Braavo

Kell hakkas saama, ostsime veel pudeliga kaks litra veini kaasa (!!!) ja läksime hotelli sauna. Poest veel kotitäis õllegi kaasa. Saun vene tüübi- väga mõnus, tiksumispleiss oli selline nö. vana keldribaar hotellis. Peale sauna oli kaetud väga rikkalik laud jällegi. Kordan veel, kohalik köök on mõnus! Üleval kaminasaalis tiksutasime veel ja südaöö paiku hakkasime ära kukkuma. Tähendab EI :D... RT, Reenol ja Tõnnil oli veel öine operatsioon: "Libe saba" tutvusime öösel kohalikega ja käisime veel sealsamas baaris

Esimene päev oli tore!

Hei!

Kiirülevaade: oleme praegu bussis, poole tunni pärast peaksime olema Riias. Saime plaanipäraselt kokku Jana pool, lauale pandi Martelli konjak ja tuju oli ülev. Tegime traditsioonilise "Zorru" ja jalutasime bussika poole. Buss oli pettumus- komforti oli vähem kui liini nimi lubanuks, aga vähemalt tasuta kohv ja täiesti roogitav peller. Pisut enne Ikla piiri mingi jama, pidurid vilinaga põhja: Bussijuht tuli meie juurde ja ütles kõige kurjema häälega, et kui me seda kuradi jauramist ei lõpeta, siis on piiril meil politsei ees ja sõit lõppeb. Vist ei istunud meie läpparist undav Singer Vinger ja ringikäiv Jägeri pudel. Kuradi homo :D Vastulauseks oli meil 10 mintsa hilinenud start, mille pärast võime lennujaama transferist maha jääda.

Igatahes, meeleolu on laes, promill on keres, plaan veel kehtib ja varsti loodame lennujaamas hinge tõmmata

Seiklus jätkub!

Nii, nüüd oleme Bakurianis hotellis, esimene päev mäel tehtud, saunas käidud, rummikoksid ees.

Vahepeal aga juhtus nii:

Eurolines Lux jõudis napikalt Riiga, õnneks transfer lennujaama pidi minema kohe kõrvalasuvalt platvormilt. Nagu aamen kirikus jäi see pill 10 mintsa hiljaks. Piisav aeg kerge ärevuse tekkimiseks. Õnneks see bussikene lõpuks jõudis ja umbes pool tundi hiljem olime lennujaamas . Kompsud lindile pandud läksime otsima väikest linnupetet. Härrasmehed, loomu poolest loogilised loomad ei astunud esimesse turistilõksu, kus naised said küll oma ginntoonikud, aga peale haugata polnd miskit :D. Naised maha raputatud, leidsime ühe pitsapleisi kusagil allkorrusel. Slaisid uuni, õlled klaasi- tiks algas. Naised said asjast haisu ninna ja olid varsti platsis. Päeva huumor Janalt- J: "Palju meil lennukini aega on?" M: "kakskend mintsa" J: (leti äärest, taipamata kus ta on, menüüd njetu) "ONE RED WINE PLEASE" See käis nii impulsiivselt :D

Lennukile pealeastumise järtsus tegi perekond Toomik omamoodi musta huumorit. Jaana avastas 5 meetrit enne passikontrolli: helvetti, kus mu boarding card on, Puna ma ju jätsin sinu kätte!!! ...me ülejäänud ei osandki midagi kosta, noh oskasime- naersime :D. Asi aga hakkas kurvaks muutuma. Jaana läks ennastohverdavalt ikkagi selle leti äärde ja kanäe: keegi oli toonud selle sinna onkli kätte. Huh!

Lennuk tavakas, istusin(RT) Jana kõrval, kokku lepitud 4 veini tegime kohustusliku programmi raames ära :D. Uni tuli.

Eelmise aasta Rumeenia lihtsalt rokkis Loe siit!. Sai paika pandud, et tuleb teha samavääriline või isegi võimsam üritus. Ideega tuli välja Heinz ise, kes oli linnapealt kuulnud, et Gruusias on väga tursked mäed ja odavad veinid. Plaan istus ja hakkasimegi orgunnima, praegu oleme niikaugel, et oleme kaheksakesi (isand Jürlau küll ise ei tule) ja plaan saigi täitsa pandav (loe eelmist postitust)!

Igatahes:

RT

Tõnn

Kaili

Zorru

Puna

Reeno

Kris (Reeno kah jälle :D)

Jana

Läksime!