3. päev

Varajane äratus, asjade kokkuviskamine. Eile kokkulepitud buss ootas meid ees- vana hea Mitsukas, tukkuva bussijuhiga :D Ingale ütlesime ka tänusõnad ja jätsime hüvasti. Lasime ennast ära viia kohalikku rongijaama, kustkohast pidi meid susla edasi viima.

Rongisõit tõotas tulla põnev, sest pidime sõitma endise liiduvabariigi kõige vanemat rongimarsruuti mööda. Ees ootaski meid paras muuseum- kitsarööpmeline elektrirong, vedur ja kaks vagunit! Bakuriani- Borjomi. 27 km ja 2.5h sõitu mägede vahel. Rongipersonal oli müstiline, rongijuht, piletimüüja ja 12 labidaga meest :D. Labidameeste funktsioon jäigi selgusetuks, igas peatuses tegid hüppasid nad maha ja tegid ühe pläru. Labidas vist on omamoodi staatuse sümbol. Sõit oli ise armas, väga maalilised vaated avanesid rongiaknast. Mäed ja orud ja tihedad kuusemetsad vaheldumisi eheda külaeluga koos lagunenud majade ja aiakestega

Borjomi

Pisut enne lõunat jõudsime legendaarsesse Borjomisse. Kolisime oma killavooriga rongipealt maha ja hakkasime uurima, kuidas edasi saada. Üks sonimütsiga taat astus ligi ja küsis, kas tahame Tbilissise. Vastasime hoopis ise küsimusega, kas onkel tahab meid Gorisse viia. Kiire mediteerimine sonimütsi all ja saime oma jah-i Kauplesime veel ka sõidu Katariina parki, kohta kuhu kallihinnaline Borjomi mineraalvesi maa peale jookseb. Linn ise väga trööstitu, sulav talveilm teinud oma viimistluse. Jõudsime parki, autojuht jäi ootama. Ostsime 5 liitrise kanku politseinike!!! käest ja jalutasime parki. Vesi ise tuli sellisest marmorist ehitatud- ehitisest. Katus peal ja kraan küljepeal. Vesi ise üllatus- soe :|. Kohe no täitsa soe ja naljaka lõhnaga. Maitse ise, aga täitsa õige Lasime kanku täis, tegime hunniku pilte ja automehega edasi. Gorisse juba pikem sõit.

Gori

Gorisse jõudsime peale lõunat. Goris ootasid meid ees sõjajäljed ja Stalini muuseum. Meie autojuht oli päris osav, kohalik liiklus ei kannata absoluutselt kriitikat. Schumacheri manöövritega päästis meid hullude möödasõitjate käest. Suitsu kimus ka kõvasti. Aken avati aint koni minema saatmiseks. Linn ise mõnevõrra pettumus. Purukslastud majasid ja muidu koledusi polnudki- tavaline lasnamäe :D. Märk, et inimestel on kodudega tuuga oli see, et linnaservas oli tuhandeid 20 ruutmeetriseid majakesi. Väiksed putkad, kõik ühesugused, üksteise kõrval. Jõudsime centralisse muuseumi juurde, aga ei midagi. Täiesti tavaline suur majamürakas. Ees härra enda kujukene. Sees polnud ka midagi paremat, kallist ekskursiat me igatahes ei võtnud. Kõhud hakkasid tühjaks minema. Leppisime autotüübiga kokku, et ole meheks, vii meid sööma ja lõpuks Mtshketasse . Diil. 100 lari, ehk 660 eegi eest oli meil olemas mitmesaja km-ne sõit Gruusias :D

Mtshketa

Mtshketas pidime vaatama minema ühte vana kloostrit ja ühte kirikut, vastavalt 6. ja 11. sajandist pärit. Enne seda aga tellisime autojuhilt, et tahame veel kohalikku lobi. Seletas, et tal just Mtshketa külje all üks superkoht Viiski meid. Pandi meid taburettidele istuma ja jäädi ootama tellimust. Vist tegu puhta Gruusia eriga, sest ei osanud need plikad ei slaavi, ega indo-euroopa inglise keelt. Tegime näljased näod pähe, sellest vist nad said aru. SEST siis hakkas tulema: minuti pärast erinevad salatid, peale seda hatsapurid, siis inkaalid, siis mingit muud jura veel, lõpuks shaslõkki. Igatahes, laud kaeti max. 3 minutiga nii, et taldrikud ei mahtunud üksteise kõrvale. Hakkasime pistma. Peale tunnist söömafestivali tellisime arve. Gruusiat peab armastama, sest arve tuli eesti rahas umb. 70 eeki näkku, pluss pisku õllede eest :D Väga lahe värk.

Mäeotsas oleva kloostri vaatamisest loobusime, oleks jäänud väga hiljapeale. Kuid ühte kirikut Mtshketa külje all otsustasime küll vaatama minna. Mtshketa ise on Gruusia kõige vanem linn, endine pealinn. Väga püha koht kõigile gruuslastele. Kiriku juurde jõudsime- esimene emotsioon- Misasja? ESTONIAN MILF SPECIAL vol 2.0 :D Samad tädid kädistasid seal, põsed kohalikust veinist õhetamas, tumedad härrad eskortimas :D Kirik ise suur ja võimas Svetitskhoveli katedraal 11. sajandist. Väga kuulsad tegelased Gruusia ajaloost sinna maetud. Väljas ostsime veel kohalikud Gruusia mütsikesed, et paremini sisse sulanduda

Kõne Gudauri Nanale, et saatku auto teele. Lasime oma autojuhil viia end Mtshketa vaksalisse, et sinna autol hea tulla. Seal kõrval oli üks peenem restoran, meie kui turistid asutsime oma tavaariga ikka sisse. Koht oli ikka päris peen, suured klaasist aknad ja võimsad kaminad. Tellisime kohustuslikud õlled ja veinid ja veetsime niisama aega. Krt, mingi jama. Ükshetk hakkas igast uksest nahktagides tumedaid onusid sisse vajuma- klotserid sõrmes ja tollised kuldketid kaelas. Vist mingi kohalik maffia kokkutulek, igatahes ristiisa istus laua otsa ja viinapitsid hakkasid kõlisema. Meil saigi aeg õnneks seal täis ja transfer Gudaurist oli ka kohale jõudnud

Gudauri

Noor kutt jällegi Ford Transitiga. Leppisime kokku, et esimese asjana tahame ühte korralikku poodi, et oma varusid täiendada. Ilm oli igatahes väga halb. Kurat, sõidab ja sõidab, meil kurgud kuivavad ja poodi ei kuskil. Tõnn igatahes tegi maailma kõige kurjemat häält selle jura peale. Tõmbas vist kutil tilga püksi, sest viie minuti pärast me olimegi ühes väikses teeäärses poekeses :D Mõnus, kaup olemas ja sõit jätkus juba lõbusamas noodis. Naised kilkasid igatahes, sest nad vist avastasid oma elu kõige maitsvama veini sealt. Fantastika nagu nad ise ütlesid :D Kutt sõitis korralikult, ilm läks järjest halvemaks. Jõudsime ikka täiesti mägedesse, öö juba. Kusagil juba päris ligidale Gudaurile sai bussil jaks otsa ja jäigi seisma. No mis nüüd, jäämegi siia kuristiku servale, aga ei. Tegemist kogenud mägedesohvriga, viskas ketid bussile alla. Hetk enne seda hakkas veel buss allapoole libisema. Zorru kes oli turvavööga sees istumas sai vist elu korralikuma adrenaliinipaugu :D Pisut sõitu veel ja olimegi Gudauris- HURRAAA!

Hotell ise tee ääres, selline armsake. Läksime sisse, saime esialgu kamba peale ühe väikse toa, kuhu viskasime asjad. See oli tõesti väike :D Tõnnil ja Kailil diivanilmagamise keiss igatahes. Koridoris õlle lastes ja päevast muljetades häirisime vist ühte tonti. Igatahes trepi peal oli mingi kõva häälega ukrainlane, kes röökis et viie minuti pärast hakkab täristama, igast toast kargas siis mingi onkel välja, samasuguse hädakisaga. Selliste tolade peale sai ainult naerda.

All restoranis saime veel süüa ja organiseerisimegi endale ühe sauna veel. Elu nagu filmis, saime lõpuks ka teise toa kätte, see oli juba viksim Võisime päeva lukku lüüa!